pühapäev, 20. detsember 2015

XI - Teistmoodi IT

Tänapäeval on väga palju erinevaid infotehnoloogilisi riist- ja tarkvaralahendusi, mis võimaldavad puuetega inimestel arvuteid ja muid seadmeid kasutada. Täpsemalt räägiksin kõnesünteesist.
 
Kõnesüntees on sisuliselt inimkõne imiteerimine tehnilise seadme poolt ehk loomulikul keelel põhineva teksti konverteermine kõneks. Esmalt konverteeritakse sümbolitel põhinev tekst võrdväärseteks välja kirjutatud sõnadeks ning seejärel toimub teksti lingvistiline töötlus kasutades foneetilist transkriptsiooni, mis tagab sõnade, sõnaühendite ja lausete korrektse häälduse. Kõnesüntees on ennekõike oluline nägemis- ja kõnepuudega inimestele, kuid sellest on abi ka teistel arvutikasutajatel.
 
Paljudel operatsioonisüsteemidel on kõnesüntees juba mingil kujul sisse ehitatud, nt Windows MS Narrator ning iOS VoiceOver. Ka Interneti tarbimiseks on mitmeid rakendusi, pluginad ja vidinaid, mis võimaldavad lugeda teksti näiteks otse e-mailidest, veebilehtedelt, RSS feedist või ka tööriistaribalt. Küllaltkti eesrindlik kõnesünteesil põhinevate rakenduste loomisel on taaskord Google – näiteks Google Play raamatute ettelugemiseks, Google Translate tõlgete ette lugemiseks ja Google Talkbacks täies mahus tagasiside saamiseks. Google Talkback on Androidil põhinevatesse seadmetesse eelinstalleeritud teenus, mis aitab vaegnägijatel ja pimedatel oma seadmetega paremini suhelda. See kasutab ette loetavaid tekste, vibratsioone ja muid audiol põhinevaid tagasiside vorme, mis aitavad kasutajal aru saada, mis parasjagu on ekraanil kuvatud, millel kasutaja parasjagu vajutab ja mida valitav tegevus teha võimaldab.
 
Kui rääkida üldistest avatud lähtekoodil põhinevatest kõnesünteesi programmidest, mis suudavad opereerida erinevatel operatsioonisüsteemidel, siis mainiksin ära eSpeak’i. eSpeak on kompaktne ja avatud lähtekoodiga kõnesüntesaator Windowsile ja Linuxile, mis pakub küllaltki laias valikus erinevaid keeli, mh eesti keelt. eSpeak’i saab kasutada käsurea programmina, aga ka jagatud teegina. Suur osa eSpeak'i keeltest põhineb Wikipediast leitud informatsioonil ja tagasisidel emakeelena rääkijatelt. Enamik inimesi, kes on aidanud kõnesüntesaatorit täiendada on olnud nägemispuudega. Tänu oma väiksusele ja suurele keelevalikule on eSpeak olnud vaikimisi ekraanilugeja Windowsil ja Ubuntul ning Linuxi paigaldusplaatidel. Muuhulgas on eSpeaks programm olnud kasutusel ka Google Translate projektis. Peab aga tõdema, et erinevate keelte kvaliteet on väga erinev. Mõndade keelte osas on tehtud märgatavalt enam tööd või saadud rohkem tagasisidet emakeelena kõnelejatelt. Seega arenguruumi kindlasti on.
 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõnesüntees on tänapäeval leidnud väga suurel hulgal kasutust erinevate arvutite ja nutiseadmete rakendustes. Kuna inimkõne jäljendamine on väga keerukas protsess, siis on aga selles vallas kindlasti veel probleeme korrektsed hääldused, rõhud jms. Ennekõike on probleem just väiksemate ja vähem levinud keelte puhul. Sellest hoolimata on tegemist tehnoloogiaga, mis kindlasti hõlbustab puuetega inimeste arvutikasutust.
 
Viited:
 
 
 
 
 
 

pühapäev, 13. detsember 2015

X - Häkkerid

Minu hinnangul üheks heaks IT-projekti näiteks, kus on edukalt kasutanud häkkerlikku mõtteviisi, on Mozilla Firefox. Tegemist on vaba tarkvaralise ja avatud lähtekoodiga veebilehitsejaga, mis töötab Windows, OS X ja Linux operatsioonisüsteemidel. Seda arendab mittetulunduslik organisatsioon Mozilla Foundation, tema tütarorganisatsioon Mozilla Corporation ja tuhanded vabatahtlikud.
 
Mozilla Firefoxi projektiga alustasid kolm meest - Dave Hyatt, Joe Hewitt ja Blake Ross 2002. aastal eksperimendi korras. Nad soovisid tõestada, et loodav veebibrauser vastab Netscape'i ärinõuetele, kelle käes oli suur osa kogu brauseriturust. Esialgu kandis projekt nime Phoenix, seejäel Firebird ja alates lõpuks Firefox. Firefox osutus väga populaarseks ennekõike tänu selle kiirusele, turvalisusele ja lisadele. Üheksa kuu jooksul peale selle väljalaskmist oli Firefoxi alla laetud 60 miljonil korral. Firefox on oma populaarsust aja jooksul pidevalt suurendanud ja 2015. aasta sügiseks kasutatavuselt teine brauser maailmas.
 
Steven Levy rõhutab häkkerieetikas kahte punkti ligipääs arvutitele ja kõigele muule õpetlikule peaks olema totaalne ja piiramatu ning kogu info peaks olema vaba. Asjaolu, et Mozilla Firefox näol on tegemist vaba tarkvaraga ning ühise arendamise võimaldamine viitavad häkkerieetikas olulisel kohal olevale vabale infolevikule.
 
Mozilla kommuun juhindub oma tegevuses kindlastest põhimõtetest. Nad kutsuvad end tehnoloogidest, mõtlejatest ja arendajatest koosnevaks ülemaailmseks kogukonnaks, kes töötab ühiselt selle nimel, et hoida internetti elus ja ligipääsetavana selliselt, et inimesed üle maailma saaksid olla informeeritud kaastöötajad ja veebiloojad.  Sellist kogukondlikku tegevust võib pidada iseloomulikuks häkkerikogukonnale.
 
Loengukonspektis mainitakse, siis häkkerluses hinnatakse erinevaid tegevusi, mis aitavad ühist eesmärki saavutada – teisi häkkereid abistavate vahendite loomine, testimine, info avaldamine, juhendite kirjutamine, meililistide haldamine, tutvustamine, infomaterjalide kirjutamine jne. Ka Mozilla kommuun pakub igaühele selliseid võimalusi. Iga soovija võib valida valdkonna, kus ta soovib kaasa lüüa. Selleks võib olla programmeerimine, testimine, õpetamine, tõlkimine jms ehk hinnatud on kõik vabatahtlikud.
 
Eelpool toodust lähtuvalt võiks küll väita, et Mozilla Firefox on kindlasti üks näide IT-projektist, kust leiab häkkerikultuurile iseloomulikke jooni.

Viited:
1.      https://en.wikipedia.org/wiki/Firefox
2.      https://www.mozilla.org/et/
3.      https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/H%C3%A4kkerid  

pühapäev, 6. detsember 2015

IX - Tsensuur, privaatsus ja Internet

Mark Andrejevic kirjeldatud digiaedik on kontseptsioon interaktiivsest Interneti-maailmast, kus iga meie tegevus internetis jätab maha digitaalse jälje ning jõuab kuhugi, millest meil aimugi ei ole. Selle informatsiooni alusel luuakse omakorda uut informatsiooni. Võib öelda, et igaühe kohta meist on olemas nn isiklik veebiprofiil üha täieneva infoga meie tarbimisharjumuste, sotsiaalsete suhete, asukohtade jms osas. Küsimus täna pole enam niivõrd selles, millist informatsiooni meie kohta kogutakse, vaid kuidas seda kasutatakse, vahendatakse ja müüakse.
 
Ühelt poolt inimesed lekitavad enda kohta infot teadlikult, täites erinevaid vorme, tehes sotsiaalmeedias postitusi või laadides internetti üles endast pilte. Teiselt poolt tekib informatsioon kasutaja kohta läbi erinevate interaktiivsete tehnoloogiate. Kui inimene sirvib veebis erinevaid lehekülgi, siis seeläbi täieneb ka tema isiklik veebiprofiil üha detailsema infoga. Andrejevic toob üsnagi julge võrdlusena välja, et kui me osaleme interaktiivses digitaalses maailmas, siis me saame justkui erinevate ettevõtete laborirottideks, suuremahuliste ja kontrollitud eksperimentide subjektideks. Selliste eksperimentide eesmärk on avastada kasutajamustreid lähtudes kasutajate käitumisest, asukohtadest, demograafiliste näitajatest jms ning seeläbi kasutajaid paremini mõjutada ja nendega manipuleerida. Selliseid detailsed personaliseeritud andmeid kasutakse näiteks suunatud reklaami pakkumiseks, aga ka näiteks kasutaja andmete edasi müümiseks.
 
Ilmselt ei pane me kuigivõrd pahaks seda, et eBays tootekataloogide sirvimisel soovitatakse meile tooteid, millest me võiks potentsiaalselt huvitatud olla. Samas pole me kindlasti huvitaud sellest, et meie jaoks nähtamatu profiili küljes ripub info meie meditsiinilise seisundi kohta või ülevaade meie pangakonto toimingutest.
 
Digiaedik on samas ühiskonna arengu seisukohalt väga kasulik ja oluline. Arvestades seda kui palju tekib veebi igapäevaselt uut informatsiooni, on sealt sobiva ja vajaliku välja filtreerimine küllatki ajakulukas ja peadmurdev töö. Teades aga kasutaja soove ja vajadusi, on võimalik pakkuda talle paremaid ja sobivamaid tooteid/teenuseid. Veebis surfamine on tänu kasutaja profiili tundmisele märka kiirem ja efektiivsem.
 
Täna on aga väga suureks probleemiks kasutajate teadmatus ja kogenematus. Me ei tea, millist infot meie kohta ja mil eesmärgil kogutakse. Veelgi enam – väheste teadmistega kasutajad ei tea üldsegi, et tema kohta infot kogutakse ning seetõttu jagatakse internetis sellist infot, mis võib väga tugeval määral rikkuda tema privaatsusfääri ja põhiõiguseid.
 
On ilmselge, et lähiaastatel on inimeste kohta kogutud informatsiooni kontrollimine ja kasutamine veelgi suuremat hoogu saamas. Digiaedik kui selline on ühiskonna arengu seisukohalt oluline ja vajalik, kuid minu hinnangul peab aga siiski hakkama suuremat tähelepanu pöörama kasutaja kaasamisele tema andmete privaatsuse osas. Kasutajal peab olema  võimalus selgitada välja, millist infot tema kohta kogutakse ja mida sellega tehakse (sh ka see, kellele ja mil eesmärgil seda infot edasi müüakse). Seeläbi saab inimene langetada teadlikke otsuseid, kas üldse, mida ja mil määral ta ikkagi internetis teeb või tegemata jätab. 
 

pühapäev, 29. november 2015

VIII teema - Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest


Võrgusuhtlemise kärk number 4: Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust
Kuigi iga võrgukodaniku kohutus on tagada see, et tema poolt võrku saadetav ei raiskaks kellegi teise aega, ei pea sellest reeglist paljud kinni. Üha enam oma igapäevases elus tunnen, et see on punkt, mille osas võrgukasutajad peaks end rohkem „harima“.
Minu meelest üheks heaks näiteks on tööalased e-kirjad, millega me kõik oleme kokku puutunud. Sagedamini kui ma sooviks on potsatanud postkasti kirju, mis omakorda sisaldavad pikka varasemat kirjavahetust erinevate osapoolte vahel. Lõpuks on siis kiri adresseeritud  sulle küsimusega stiilis „Saad sa sellele vastata?“ või „Tead sa sellest midagi?“. Selleks, et nüüd „sellele vasta", tuleb alustada kõige esimesest kirjast ja kogu sõnumivahetus algusest lõpuni läbi lugeda. Sageli sisaldavad aga sellised pikad kirjavahetused väga palju ebaolulist lisainfot, mida sul reaalseks vastamiseks vaja ei lähe. Kuna sa aga ei oska sel ajamomendil välja filtreerida olulist ebaolulisest, tuleb terve sõnumivahetus läbi töötada. Kas tõesti ei võiks kodanik, kellel on infot vaja, võtta paari lausega kogu teema kokku ja sõnastada normaalse konkreetse küsimuse? Mul on juhtunud ka selline olukord, kus edastati samuti väga tihe infovahetus vähemalt viie osapoole vahel (sh erinevad asjasse puutuvad lingid, manused jms). Olles sellest teemast ennast juba mõne tunni jooksul ajusid ragistades peaaegu läbi purenud, potsatas postkasti järgmine kiri „Teema maas, pole vaja enam tegelda!“. Kui oleks natuke enne „forward“-nupu vajutamist asjasse süübinud, poleks ju pidanud teise inimese aega kulutama. Minu meelest on need ehedad näited olukordadest, kui ei austata teiste inimeste aega.

esmaspäev, 23. november 2015

VI teema - IT proff...?


Kes tegelikult on „IT proff“? IT ei ole ju ainult arendamine. Lisaks arendajatele on olemas ka analüütikuid, arhitektid, testijad, haldurid jne. Iga roll neist on teataval määral seotud erinevate eelduste ja omadustega ning nõuab ka erinevaid oskusi. Käesolevas kirjatükis ma lähtun arendaja vaatevinklist, kuid ka siin võib täheldada erinevusi. Minu hinnangul sõltuvad erinevate eelduste, oskuste ja  omaduste osatähtsused ka sellest, kas ollakse IT teenuste pakkuja rollis arendaja (nt Nortal), karbitoodete arendaja (nt Microsoft) või arendaja suvalises ärivaldkonnas (nt Eesti Energia).
IT profi üks kõige olulisem eeldus on võime näha asju laiemalt ja mõista ärivaldkonda. Ta peab aru saama, mida ja miks äripool tahab ning miks nad midagi teevad, mitte tuimalt algset lähteülesannet programmi jaoks sobivalt ümber toksima (programmeerima). Hea IT proff peaks tagama selle, et vaidlusi IT ja äripoole vahel oleks vähe.  IT-teenuste pakkuja rollis arendajate potentsiaalsete ärivaldkondade ampluaa on kõige laiem – nad võivad tegeleda alates meditsiinitarkvaradest kuni kosmosetarkvaradeni välja. See eeldab väga suurt võimet orienteeruda väga erinevates ärivaldkondades. Karbitoodete arendajate ja suvalise ärivaldkonna arendajate valdkonnad on aga märka enam piiritletud ja tooted konkreetsemad. Teiseks oluliseks eelduseks on õige suhtumine. Ükskõik kui hea IT-spetsialist olla oma oskuste pooles, peab sul olema õige suhtumine oma klienti, ettevõttesse, kolleegidesse. Ilma õige suhtumiseta head tulemust ei tule.
Oskused võiks jaotada laias laastus kaheks – tehnilised oskused ja muud oskused. Tehniliste oskuste alla kuuluvad programmeerimise oskus, teadmised erinevatest veebitehnoloogiatest, raamistikest, arendusvahenditest jms. Me keegi ei kahtle selles, et ilma tehniliste oskusteta ei ole võimalik tarkvara arendamisest üldse rääkidagi. Kuid lisaks tehnilistele oskustele on vaja ka muid, nn pehmeid oskusi. Neist üks olulisem on õppimis- ja mõtlemisvõime. Arvestades kui kiiresti IT maailm muutub, ei saa eeldada, et selles IT valdkonnas jõutakse kunagi tõdemuseni, et „nüüd ma tean kõike ja võin mõneks ajaks loorberitele puhkama jääda". Kui tuleb välja uus tehnoloogia, tuleb sellega ennast kurssi viia. Oluline oskus pidevalt juurde õppida ja ennast edasi arendada. Näiteks kui klient on oma algses lähteülesandes nõudnud, et loodav tarkvaratoode peab töötama mingil uuel x tehnoloogial, siis tuleb see x tehnoloogia väga piiratud ajaraamistiku jooksul endale selgeks teha. Teiseks oluliseks oskuseks on oskus kliendiga suhelda, kaasa mõelda ja leida parim (kõigile osapooltele sobiv) lahendus. Ükski IT proff ei taha luua tarkvara, mis tegelikult ei lahenda vasta kliendi ootustele. Olgugi, et palk teenitakse küll välja, siis tegelikult on see sisuliselt maha visatud aeg ja tühi töö. IT proff peab tundma tahet seista ka ettevõtte üldiste eesmärkide (maine) eest ja nn ühiskondlikku vastutust – see mida ta teeb sobib ettevõtte eesmärkidega ning aitab teha kellegi elu paremaks ja lihtsamaks. Kolmanda oskusena nimetaks ma meeskonnatööd. Üha vähem on selliseid arendajaid, kes istuvad isoleeritult kuskil suletus uste taga ja kirjutavad koodi. Lisaks eelpool mainitud oskusele klienti mõista on  väga  oluline ka oskus töötada meeskonnas – aru saada, mis rolli keegi täidab ja millega tegeleb, aidata ja õpetada ning lasta ka ennast aidata ja õpetada. Arendajad kipuvad küll olema sellised endast palju arvavad, kuid üks hea IT proff ei saa lubada sellist üleolekut, kõik meeskonnaliikmed on võrdsed.  
Lisaks oskustele on kohe kindlasti määravad ka isikuomadused. Nimetan neist mõned olulisemad: taiplikkus, kohanemisvõimelisus, pühendumus, koostöövõimelisus ja kohusetundlikkus. Taiplikkus ja kohanemisvõimelisus on seotud eelnevalt mainitud pideva õppimise ja arenemise temaatikaga. Selleks, et olla  kursis pidevalt muutuva tehnoloogilise ja ärilise keskkonnaga (erinevad projektid ja  ärivaldkonnad), peab isikul olema keskmisest kõrgem arusaamise võime (ütleks, et isegi natuke teistmoodi mõtlemise võime) ja kiire kohanemisvõime. Kuna IT-projektides on pidavalt probleeme tähtaegades ja skoobis püsimisega, on vaja sageli pingutada keskmisest enam.  Ilma pühendumiseta on arendaja igasugused oskused väärtusetud.  Liiga väikse pühendumisega inimesed ei suuda ja taha suure tõenäosusega hoida ennast kursis ka eelpool mainitud muutuvate oludega. Kuna suur osa tööst käib meeskonnas ja toimub pidev kommunikatsioon ka kliendi/tellijaga, siis on oluline ka koostöövõimelisus. Lisaks tuleb lähtuda ka sellest, et täidetakse kliendile, meeskonnale ja ettevõtte juhtkonnale lubatud eesmärke. Seega ei saa üle ega ümber ka kohusetundlikkusest.
Üleüldiselt peab hea IT proff armastama seda, mida ta teeb. Selleks tuleb hoida ennast pidevalt kursis muutvate oludega, olema pühendunud ja kohusetundlik meeskonnamängija.

 

esmaspäev, 16. november 2015

VI teema - IT, riskid ja ergonoomika


Nii positiivse kui negatiivse tarkvarana nimetaksin need, millega sõna otseses mõttes igapäevaselt kokku puutun.
Positiivse näitena toon välja Google Chrome. Chrome tuli välja 2008. aastal ja väidetavalt on nüüdseks kõige populaarsem veebibrauser maailmas. Ilmselt seda ka põhjusega. Ta on minimalistliku disainiga, mugav, kiire ja turvaline. Chrome pakub suurel hulgal erinevaid rakendusi ja laiendusi, et veebisirvimine kohandada just oma äranägemise järgi. Heaks boonuseks on võimalus hoida kõikide oma seadmete (nutitelefon, tahvelarvuti ja PC) ajalugu, seaded, järjehoidjad jm sünkroonis.  Üheks väga mõnusaks lahenduseks on ka see, et aadressiriba ja otsinguriba on kokku ühe kasti sisse viidud ning see võimaldab otsitavani veelgi kiiremalt jõuda. Rääkimata sellest, et võrreldes teiste veebibrauseritega on Chromes märksa vähem probleeme erinevate veebilehtede avamisel ning ka näiteks digiallkirjastamisel.
Negatiivse näitena toon välja Windows 8. Windows 8 tuli välja 2012. aastal ja on saanud väga tugeva negatiivse kriitika osaliseks. Võrreldes varasemate Windowsi versioonidega on tegemist täiesti omanäolise laehendusega. Windows 8 sobiks oma puutetundliku lähenemisel põhineva kasutajaliidesega hästi tahvelarvutitele ja nutitelefonidele (PC-d ju jätkuvalt juhitakse pigem arvuti ja klaviatuuriga!). Harjumuspärase start-menüü asemel asuvad metro-stiilis avakuval erinevad rakendused. Seejuures rakenduste juures kuvatakse infot reaalajas (nt uued meilid, postitused jms), mis kohati tundub info üleküllusena. Mind isiklikult häirib ka see, et mingi rakenduse avamisel viiakse mind hoopis täisekraani vaatesse ning pole enam võimalik näha teisi pooleliolevaid toiminguid. Kuna rakendusi on palju, peab pidevalt horisontaalselt kerima ning  soovitu leidmine ülimalt keeruline ja ebamugav. Ainukeseks päästerõngaks sel puhul on olnud otsing. Õnneks on välja tulnud ka Windows 8.1, mis pakub võimalust saad tagasi harjumuspärane töölaud ja start-menüü.

pühapäev, 8. november 2015

V teema - Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid


Tarkvara litsentseerimise maailmas on näha muutumise tuuli. Tarkvaratootjad ei saa enam käed rüpes jääda oma omandiõigusliku tarkvara otsa istuma, vaid peavad kohanema ühiskonna vajadustega. Üha enam on täna märgata 90ndatel õitsenud omandiõigusliku tarkvara kõrval ka vaba tarkvara.  Alljärgnevalt kirjeldan kolme juhtumit, kus litsentsi valik on mõjutanud kogu projekti käiku.
OpenOffice.org

Openoffice.org on vaba tarkvaraline kontoritarkvarapakett ja see on kasutatav GNU LGPL litsentsi tingimuste alusel, mida peetakse nõrgaks copyleftiga litsentsiks. Openoffice.org projektiga alustas Sun Microsystems 2000. aastal ja kohe samal aastal avaldati ka tarkvara lähtekood. Lähtekoodi avalikustamise peamiseks põhjuseks oli soov vähendada turul domineeriva Microsoft Office turuosa. 2011. aastal otsustas Sun Microsystemsi uueks omanikuks saanud Oracle Corporation tarkvara arendamise lõpetada ning kood ja kaubamärk anti üle Apache Software Foundationile. Selle baasil on loodud Apache OpenOffice ja lisaks on OpenOffice-st välja kasvanud ka teisi kontoritarkvarapakette.
 
LibreOffice

LibreOffice on analoogselt OpenOffice.org-le vaba tarkvara ja avatud lähtekoodiga kontoritarkvarapakett, mis on kasutatav GNU LGPLv3 litsentsi alusel. LibreOffice loodi 2011. aastal ja on välja kasvanud OpenOfficest. Väidetavalt sai põhjuseks just omanike vahetus.  Kui uueks omanikuks sai Oracle Corporation, ei saanud OpenOfficet arendanud vabatahtlike kogukond tarkvara tulevikus ja tasuta kättesaadavuses uute korporatiivsete reeglite  all enam kindel olla ning umbes sajakonnast arendajast koosnev tuumik lõi LibreOffice’i kogukonna. Tarkvara arendamist jätkati ja jätkatakse siiamaani mittetulundusühingus The Document Foundation. Minu hinnangul on LibreOffice hea näide kogukonna poolt vabatahtlikult arendatavast tasuta tarkvarast, mis pakub võrreldes ärivaraga praktiliselt võrdväärset funktsionaalsust. Seega pole mingit vajadust Microsofti edasi nuumata. Küllap Microsoft paljuski elab veel vana rasva peal, kuna paljudel asutustel on suurel hulgal MS Office faile, mida on jätkuvalt vaja edasi hallata ja täiendada.
MySQL

MySQL on avatud lähtekoodiga relatsioonilise andmebaasi haldussüsteem, mida saab kasutada nii GNU GPL litsentsi  kui ka mitmete kommertslitsentside alusel. Teisisõnu tegemist on duaalse litsentsiga – litsentsiga, mis  on teatud tingimustel vaba ja teatud tingimustel mitte. MySQL-i loodi 1995. aastal Rootsi firma MySQL AB poolt ja hiljem omandas selle juba eelnevalt mainitud Oracle Corporation. Tänane situatsioon on selline, et tarkvarast on saadaval erinevaid versioone. Tasulistes versioonides on mitmeid vidinaid, mida tausta versioonist ei leia. Omaette küsimus on minu arust see, kuivõrd eetiline on litsentsipoliitika, mis justkui pakub oma tarkvara vaba tarkvara litsentsi alusel, aga  tarkvara täisversiooni kasutamiseks on vaja siiski kasutada kommertslitsentsi. Sellest hoolimata on MySQL andmebaasi haldussüsteem ja kõige enim kasutatav avatud lähtekoodiga klient-server mudelil põhinev andmebaasi haldussüsteem maailmas. MySQL-i kasutavad paljud vabal tarkvaral ja avatud lähtekoodil põhinevad tarkvarad nagu nt WordPress ja Drupal, aga ka suurkorporatsioonid nagu Google ja Twitter.
 
Viited:
1.      https://en.wikipedia.org/wiki/OpenOffice.org
2.      https://en.wikipedia.org/wiki/LibreOffice
3.      http://www.libreoffice.ee/2013/04/22/vrdleme-libreoffice-ja-microsoft-office-2010/
4.      https://en.wikipedia.org/wiki/MySQL

 

esmaspäev, 2. november 2015

IV teema - Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

Rootsi Piraadipartei leiab, et tänane autoriõigustega seotud seadusandlus seab suured piirangud loomingulisusele ja piirab inimeste põhiõigusi, nagu näiteks privaatne kommunikatsioon ning õigus vabalt saada ja levitada informatsiooni. Kui veel paarkümmend aastat tagasi autoriõigused tavainimesi praktiliselt ei puudutanud, siis täna on tekkinud tavainimestel oma igapäevase elu elamisel tõsised piirangud. Tänane regulatsioon takistab või piirab paljusi  kultuurilisi väljendusviise, kasvõi näitek piltide ja muusikaga rikastatud Wikipedia artiklite loomist. Kui tehnoloogia areng on võimaldanud tavainimestel nautida ja jagada kultuuri lihtsamal viisil, siis autoriõigusega seotud seadusandlus liigub vastupidises suunas. Rootsi Piraadipartei on toonud välja, et ükski ärimudel ei tohiks olla rohkem väärt kui inimeste õigus privaatsusele, vaba kommunikatsioon ja informatsiooni levik. Sellest lähtuvalt nad leiavad, et autoriõigustega seotud seadusandlust tuleb ilmtingimata reformida ja nad on teinud Euroopa Parlamendile sellekohase ettepaneku.

Nende ettepaneku kuus põhilist punkti on järgmised:
·      Moraalseid õiguseid autoriks olemise osas ei tohi muuta, st töö autor peab olema jätkuvalt tuvastatav. 
·       Autoriõigustest tulenevad piirangud peavad kehtima ainult juhul, kui autoriõiguse aluseks olevat objekti soovitakse kasutada kommertslikul eesmärgil. Mittekommertslikel eesmärkidel  koopiate tegemine või jagamine ei tohi olla piiratud.
·       Autoriõiguse kehtivuse aeg peab säilima, aga seda tuleb lühendama 20 aasta peale alates töö avaldamisest. Lühem aeg on mõistlikum nii ühiskonna kui investorite seisukohalt.
·       Uuele tööle tuleb määrata autoriõigused automaatselt nagu ka praegu, kuid viie aasta möödumisel avalikustamisest peab autor need  registreerima eraldiseisvas õiguste andmebaasis. See vähendaks suurt autorikaitsega seotud tööde hulka, mille mittekommertslik vaba kasutamine ja jagamine pole võimalik, kuna autorit pole võimalik enam tuvastada.
·       Tuleb kehtestada selged erandid ja piirangud, mis võimaldavad autorikaitsega seotud tööde osi kasutada uute tööde loomiseks (nt kasutada mingeid  heli ja audiovisuaalse materjali tsitaate). Seeläbi oleks märksa enam võimalusi muusikutel, filmi tootjatele ja teistel kunstnikel luua uusi teoseid.
·       Tuleb kehtestada piirangud suurte rahvusvaheliste korporatsioonide enda poolt loodavatele ja läbi erinevate tehnoloogiate rakendatavatele piirangutele, mis piiravad tarbija või kodaniku õigusi kasutada ja kopeerida erinevaid töid.
 
Praegu käimasolev tohutu hullus autoriõigluse ümber tundub ületavat igasugust normaalsuse piiri. Me kõik igapäevaselt loome justkui uusi teoseid - laadides sotisaalvõrgustikku üles enda tehtud fotosid, lisades filmitud videolõike või täites kasvõi sedasama blogi.  See on minu looming ja järelikult kaitstav autoriõiguse seaduse tähenduses. Kuigi jah, tänapäeval paljud sotsiaalvõrgustikud nõuavad enda kaitseks meilt nõusolekut, et me üleslaetava materjali osas oma autoriõigustest loobume. Analoogselt tarbime igapäevaselt ka teiste loodud materjali.  Tegelikult iga kord, kui internetist mingit pilti alla laadida, siis tehakse sellest koopia. Seega iga kord, kui kuskilt internetiavarusest midagi leida (olgu see siis suvaline pilt googlest või mõni huvitav fraas internetiavarustest), peaks kontrollima, kas ja mil määral on see autoriõigusega kaitstud. Kohati on tekkinud lausa olukordi, kui ei julgegi mingeid leide kasutada, kuna ei tea, kust see pärineb. Olgugi, et tegelikult soovin seda kasutada nn täiesti süütul eesmärgil - presentatsiooni illustreerimiseks, õnnitluskaardi tegemiseks vms. See paneb tõepoolest mõtlema, kui palju kordi ma olen autoriõiguseseaduse vastu eksinud. Kas igat sellist nn teost peaks kaitsma autoriõiguse seadusest rida-realt järge ajades? Kas me viitsime ja tahame seda teha?

Lõppkokkuvõttes informatsiooni tarbitakse siiski, lihtsalt ebaseaduslikult. Sõltumata sellest, kui väga seda kontrollida ka ei püüta (jättes seejuures tähelepanuta eelpool nimetatud inimeste põhiõiguste rikkumise probleemi), siis ma olen väga skeptiline, et sellele tarbimisele ning levitamisele piiri panna kunagi suudetaks. Kuna informatsiooni tekib üha juurde, siis tekib sellega seoses ka piraatlust juurde. Kui juba täna ei jõuta piraatlusele piire panna, siis ammugi jõutakse seda tulevikus. Kui inimestel oleks vaba juurdepääs erinevale infole, mis poleks autoriõigusega kaitstud, väheneks ka piraatluse probleem. Autoriõiguste säilimist kommertslikel eesmärkide kaitseks pean aga kindlasti õigustatuks, sest kui persoon A soovib persoon B loominguga raha teha, siis miks ta peaks seda niisama teha saama? Öeldakse ju, et tasuta lõunaid ei ole. Millegipärast usun, et enamus piraatlust siiski täna toimub mittekommertslikul eesmärgil.

Lähtudes eelpool toodud infoühiskonna vajadustest vajab autoriõigusega seotud seadusandlus kohe kindlasti muutmist. Mina isiklikult näen ühe võimaliku ja mõistliku alternatiivina  Rootsi Piraadipartei poolt pakutut küll.
 
Viited:

esmaspäev, 26. oktoober 2015

III - Info- ja võrguühiskond

2004. aastal koostas tuntud arvamusliider ja õppejõud dr. Pekka Himanen Soome Parlamendile aruande, mis räägib tänase globaalse infoühiskonna väljakutsetest ning pakub välja jätkusuutliku infoühiskonna arengu mudeli. Infoühiskonna all peab ta silmas suhtlemisel põhinevat loomingulist ühiskonda, mis kohe kindlasti ei põhine pelgalt uutel tehnoloogilistel saavutustel.

Himanen toob oma kirjutises välja infoühiskonna arengut mõjutavad sotsiaalse arengu trendid: riikide vaheline võistlus uute investeeringute ja kvalifitseeritud tööjõu pärast; rutiinse tootmistegevuse koondumine odavatesse arengumaadesse, arenenud riikide spetsialiseerumine teadmistel põhinevale loomingulisele tööle; rahvastiku vananemine; üha suurenev surve heaoluühiskonnale; kultuuri- ja biotööstuse tähtuse suurenemine; sotsiaalsete lõhede suurenemine;  pinged ja ebastabiilsus ühiskonnas jne. Nimetatud trendid pole ka tänaseks, aastaks 2015, kadunud ja unustuste hõlma vajunud, vaid jätkuvalt aktuaalsed ja arutelu tekitavad.

Lähtudes geograafilisest perspektiivist nimetab Himanen kolm peamist infoühiskonna arengu mudelit:
  • Silicon Valley mudel – keskendub puhtalt tehnoloogilisele ja majanduslikule arengule, sotsiaalne areng on jäetud tagaplaanile. Peamiseks probleemiks mudeli rakendamisel on kuritegevuse märgatav tõus.
  • Singapuri mudel – keskendub maksude vähendamisele ja rahvusvaheliste ettevõtete meelitamisele, tootmine koondub üha odavamatesse piirkondadesse. Mudeli rakendamise peamisteks probleemideks on kohaliku kvalifitseeritud tööjõu ja innovaatilisuse vähenemine.
  • Soome mudel – infoühiskonna ja heaoluühiskonna kombineeritud mudel. Erinevalt kahest eelmisest on tegemist passiivse mudeliga – inimesed hoiavad kinni olemasolevast heaoluühiskonnast ning seisavad ainult oma õiguste ja huvide eest, suureneb sotsiaalne kadedus. Inimeste passiivsus viib selleni, et heaolu tuleb hakata kärpima ja majanduse dünaamilisus hakkab kahanema.

Himanen leiab, et infoühiskonda ja heaoluühiskonda saab siiski kombineerida selliselt, et see oleks jätkusuutlik. Selleks tuleb liikuda reaktiivselt tegutsemiselt proaktiivsele tegutsemisele. Mudeli reformimine nõuab väärtuspõhist lähenemist. Nende väärtuste hulgas on hoolimine, kindlustunne, kogukondlikkus, toetus, vabadus, loovus, julgus, visionäärlus, tasakaal, tähenduslikkus. Mudeli reformimisel ja nimetatud väärtuste omaks võtmisel tuleb  arvesse võtta nelja võtmeaspekti: loov majandus, loov heoluühiskond, inimesekeskne areng ja globaliseeruv kultuur. Siinkohal on autor väga detailselt kirjeldanud ka konkreetsemaid lähtekohti, mida nii globaalsel, riiklikul, oraganisatoorsel kui indviidi tasemel tuleb silmas pidada - alates tööjõu ja kaupade vabast liikumisest, lõpetades indiviidi paindliku tööaja ja vaimse tasakaaluga. 

Ma nõustun, et tehnoloogiline areng üksi iseseisvana ei saa olla jätkusuutlik ja jätkusuutlikkust saab tagada ainult terve ühiskonna arenguga. See kirjatükk annab küll tervikpildi ideaalse ühiskonna toimimisest, kuid ei anna konkreetseid samme, kuidas seda mudelit siiski rakendada. Otse loomulikult ei ole konkreetse tegevuskava  koostamine ühe inimese pärusmaa. Soovitud eesmärkideni jõudmiseks on vaja terve ühiskond ümber korraldada, seejuures muuta riikide, organisatsioonide ja indiviidide mõttemudeleid, arusaamu ja käitumismalle. Omaette küsimus, kui realistlik see on.

Kindlasti tänaseks, aastaks 2015, oleme juba sammuke kirjatükis käsitletud idealistlikule ühiskonnamudelile lähemal, kui olime seda aastal 2004.  Paljuski on see seotud suure tehnoloogilise innovatsiooniga erinevates eluvaldkondades. Samuti on väga suurel määral muutunud töökultuur, paljud ettevõtted võimaldavad oma töötajatele paindlikku tööaega, ühe enam räägitakse vaimse tervise rollist jms. Samuti on globaliseerumine iga päevaga üha suurenev tendents ja seda võib märgata igalpool enda ümber - turistid tänavatel, rahvusvahelised kollektiivid ettevõtetes jne. Teisalt pole erilisi arenguid seoses globaliseerumisega seotud tolerantsuse teemadel,  nt kahesuunalise immigratsiooni ja kaupade vaba liikumise osas. Rutiinset tootmistegevust koondadatakse ikka vaesematesse riikidesse, kuid vaesemate riikide tööjõu sisse laskmine rikastesse riikidesse on siiski väga kontrollitud. Kaubandus on küll mingil määral ühtlustanud (erinevad koostöölepped ja -organisatsioonid), kuid jätkuvalt kaitstakse oma turge välismaise kaubanduse ja näiteks pole kuhugi kadunud ka riiklikud põllumajanduse subsiidiumid (mille Himanen soovitas ära kaotada). Seega antud mudeli valguses oleme paljuski tänasel hetkel veel lapsekingades.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Himaneni poolt kirja pandud kõigest ja kõigist hooliva ning jätkusuutliku ühiskonna arengu mudeli suund on väga idealistlikult üllas, kuid selle realiseerumine on väga küsitav. Eks aeg annab arutust.

esmaspäev, 19. oktoober 2015

II teema - Uus meedia

Reaalajasuhtlus kui otsesuhtlus üle võrgu on mugav ja kiire suhtlemise võimalus. Mõeldes reaalajasuhtlusele, hüppavad esimesena pähe sotsiaalvõrgustikud, kuid tegelikult on mõiste ju tunduvalt laiem. Reaalsuhtluse kasvav tendents on märgatav pea igas valdkonnas. Erasektor on näinud selles võimalust pakkuda klientidele kõrgemat teenusekvaliteeti. Näitena võib tuua EMT pakutava klienditeenindajaga reaalajas suhtlemise võimaluse. Sageli on see heaks alternatiiviks pikas kõnejärjekorras ootamisele. Paljud huvirühmad, organisatsioonid jm on loonud sotsiaalvõrgustike gruppe oma liikmetega vahetuks suhtlemiseks. Igale inimesele mobiilile helistamine ilmselt oleks märka ebamugavam ning ka e-mailid kipuvad sageli vastamata jääda.

Reaalajasuhtlus on väga hea võimalus pidada diskussiooni, küsida nõu, teha ajurünnakuid jne-jne. Kui suhtlus toimub rohkem kui kahe inimese vahel, on kõigil võimalus sellest võrdselt osa võtta ja sageli ollakse enda väljendamisel ka palju julgemad kui näost-näkku suhtlemisel. Siin muidugi tuleb omakorda mängu võrgu etikett (ehk netikett), mis vahel kipub ununema või tagaplaanile jääma.

Lisaks on reaalajasuhtluse positiivseks küljeks see, et inimesega saab suhtlusesse astuda sõltumata oma füüsilisest asukohast ja seda lausa tasuta. Miks peaksin saatma oma Austraalias resideeruvale sõbrale sms-i, kui on võimalik talle kirjutada Facebooki? Jah, igal pool ei pruugi tõesti olla võrguühendust, kuid samahästi ei pruugi ka levi olla.

Reaalasjasuhtlus mõjub teataval määral reaalsele suhtlemise oskusele pärssivalt. Inimesed ei oska enam ennast suuliselt väljendada ja sageli ka enam ei taha. Samuti ei suuda reaalajasuhtluse kanalid ikkagi edastada mõtteid ja emotsioone sellisel kujul nagu näost-näkku suhtlus. Kui reaalajasuhtlus hakkab näost-näkku suhtlemist asendama, on asjalood ikka halvasti. Seega tasub kõike teha ikka mõõdukuse piirides.

I teema - Noppeid IT ajaloost

Maailm on täis lugusid õnnestunud tarkvaratoodetest, kuid enamasti ei jõua tarkvarade ebaõnnestumise lood laia avalikkuse ette. Sageli õpetavad aga just ebaõnnestumised meile palju enam kui edulood. Alljärgnevalt kirjeldan kolme huvitavat ja lootustandvat mõtet, millest aga paraku asja ei saanud või ei ole veel saanud.

Taurus

Taurus (Transfer and Automated Registration of Uncertified Stock) oli elektroonilise kauplemise programm, mille loomise eesmärk oli viia Londoni aktsiaturu paberipõhine protsess üle automatiseeritud süsteemi.

Programmi loomisega alustati 1980ndatel. Peale aastatepikkust pingutust ja kulutatud miljoneid, sai selgeks, et see süsteem ei hakka kunagi töötama nii nagu algselt planeeriti. Tauruse esimeseks komistuskiviks sai asjaolu, et ei arvestatud erinevate huvipoolte arvamuse ja soovidega. Kuna Tauruse esialgne kontseptsioon põhines kesksel andmebaasil, kuhu automaatselt salvestatakse kogu tehingute andmestik, siis oleks see tähendanud, et seni aktsiatega kauplemisel suurt rolli mänginud kõrgelt tasustatud töötajaid enam ei vajata. Sellele kontseptsioonile järgnes väga suur vastasseis. Seejärel otsustati disainida süsteem ümber selliselt, et Taurus oleks vaid keskne komponent, kuhu aktsiaturul tegutsevad töötajad enda programmidesse sisestatud infot  saadavad. Lisaks kogu programmi ümber tegemisele avastati mingi hetk, et tuleb muuta ka Briti seadusandlust, mis kehtival kujul uusi  äriprotsesse ei toeta. Kogu selle tulemusena lükkus programmi valmimise tähtaeg  pidevalt edasi. Lõpuks selgus, et tarkvara disain on täiesti kõlbmatu ja 1993. aastal otsustati projektist üldse loobuda.  Tauruse enda arendamine läks maksma 75 miljonit naela. Lisaks kulutati 400 miljonit naela süsteemide arendamisele,  mis Taurusega pidid tulevikus liidestuma.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tarkvara peamisteks läbikukkumise põhjusteks oli erinevate huvigruppide huvidega mitte arvestamine, vajaliku eeltöö puudumine, programmi keerukuse alahindamine ning ebaefektiivne juhtimine. Briti enimmüüdud ajaleht The Sunday Times on nimetanud selle projekti ebaõnnestumist  lausa Londoni aktisaturu kokkuvarisemise alguseks.

ECSS

ECSS (Expeditionary Combat Support System) on Ameerika Ühendriikide Õhujõudude ERP-süsteem.  Süsteemi eesmärk oli automatiseerida ja kiirendada  õhujõudude logistilisi operatsioone, sh konsolideerides ja välja vahetades üle 200 iseseisva infosüsteemi.

Programmi loomisega alustati 2005. aastal. Süsteemi arendamise leping sõlmiti Orcale Corporation’iga. Peale 1,1 miljardi dollari kulutamist arendustöödele,  teatasid Ameerika Ühendriikide Õhujõud, et uus süsteem pole andnud mingit märkimisväärset tulemust ja saavutamaks veerand oma algsest skoobist tuleb täiendavalt investeerida veel 1,1 miljardit dollarit. Selle tulemusena 2012. aastal arendustööd katkestati ning otsustati  edasi liikuda muude võimalustega, mis soovitud eesmärke täita aitaks.

Tarkvara peamiseks läbikukkumise põhjuseks oli taaskord ebaõnnestunud planeerimis- ja juhtimistegevus ning vajaliku eeltöö tegemata jätmine.

PC Desktop Cleaner

PC Desktop Cleaner'i näol on võrreldes kahe eelnevaga tegemist väga lihtsa ja suhteliselt laiale kasutajaskonnale mõeldud tarkvaraga, mille eesmärk on dektopi puhastamine ühe nupule vajutusega. Kõik kustutatud failid salvestatakse kindlas kaustas, kust on neid võimalik hõlpsalt taastada ja leida. 

Arvestades asjaolu, et paljudele meeldib internetiavarustest ja mailboxist leitud faile dektopile salvestada, on tarkvara tõesti tore vahend selle segaduse lihtsaks ja mugavaks ära koristamiseks. Samuti on tarkvara arenduseks kulutatud kõigest 500 dollarit ja palju vaba aega.

Antud tarkvara ebaõnnestumise põhjuseks on see, et toote kontseptsioon pole piisavalt kasulik ja inimesed pole nõus sellise lihtsa (kuigi sageli tüütu) liigutuse eest lisaraha maksma. Sellel tootel küll väike turg eksisteerib, aga uute inimesteni jõuda on raske.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et turule ei ole mõtet tulla tootega, mille järgi turg vajadust ei tunne. Enne sellise spetsifitseerimata sihtrühmale mõeldud toote loomist on mõistlik alati teha ka turu-uuring.


Viidatud allikad: