XI - Teistmoodi IT

Tänapäeval on väga palju erinevaid infotehnoloogilisi riist- ja tarkvaralahendusi, mis võimaldavad puuetega inimestel arvuteid ja muid seadmeid kasutada. Täpsemalt räägiksin kõnesünteesist.

 

Kõnesüntees on sisuliselt inimkõne imiteerimine tehnilise seadme poolt ehk loomulikul keelel põhineva teksti konverteermine kõneks. Esmalt konverteeritakse sümbolitel põhinev tekst võrdväärseteks välja kirjutatud sõnadeks ning seejärel toimub teksti lingvistiline töötlus kasutades foneetilist transkriptsiooni, mis tagab sõnade, sõnaühendite ja lausete korrektse häälduse. Kõnesüntees on ennekõike oluline nägemis- ja kõnepuudega inimestele, kuid sellest on abi ka teistel arvutikasutajatel.

 

Paljudel operatsioonisüsteemidel on kõnesüntees juba mingil kujul sisse ehitatud, nt Windows MS Narrator ning iOS VoiceOver. Ka Interneti tarbimiseks on mitmeid rakendusi, pluginad ja vidinaid, mis võimaldavad lugeda teksti näiteks otse e-mailidest, veebilehtedelt, RSS feedist või ka tööriistaribalt. Küllaltkti eesrindlik kõnesünteesil põhinevate rakenduste loomisel on taaskord Google – näiteks Google Play raamatute ettelugemiseks, Google Translate tõlgete ette lugemiseks ja Google Talkbacks täies mahus tagasiside saamiseks. Google Talkback on Androidil põhinevatesse seadmetesse eelinstalleeritud teenus, mis aitab vaegnägijatel ja pimedatel oma seadmetega paremini suhelda. See kasutab ette loetavaid tekste, vibratsioone ja muid audiol põhinevaid tagasiside vorme, mis aitavad kasutajal aru saada, mis parasjagu on ekraanil kuvatud, millel kasutaja parasjagu vajutab ja mida valitav tegevus teha võimaldab.

 

Kui rääkida üldistest avatud lähtekoodil põhinevatest kõnesünteesi programmidest, mis suudavad opereerida erinevatel operatsioonisüsteemidel, siis mainiksin ära eSpeak’i. eSpeak on kompaktne ja avatud lähtekoodiga kõnesüntesaator Windowsile ja Linuxile, mis pakub küllaltki laias valikus erinevaid keeli, mh eesti keelt. eSpeak’i saab kasutada käsurea programmina, aga ka jagatud teegina. Suur osa eSpeak'i keeltest põhineb Wikipediast leitud informatsioonil ja tagasisidel emakeelena rääkijatelt. Enamik inimesi, kes on aidanud kõnesüntesaatorit täiendada on olnud nägemispuudega. Tänu oma väiksusele ja suurele keelevalikule on eSpeak olnud vaikimisi ekraanilugeja Windowsil ja Ubuntul ning Linuxi paigaldusplaatidel. Muuhulgas on eSpeaks programm olnud kasutusel ka Google Translate projektis. Peab aga tõdema, et erinevate keelte kvaliteet on väga erinev. Mõndade keelte osas on tehtud märgatavalt enam tööd või saadud rohkem tagasisidet emakeelena kõnelejatelt. Seega arenguruumi kindlasti on.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõnesüntees on tänapäeval leidnud väga suurel hulgal kasutust erinevate arvutite ja nutiseadmete rakendustes. Kuna inimkõne jäljendamine on väga keerukas protsess, siis on aga selles vallas kindlasti veel probleeme – korrektsed hääldused, rõhud jms. Ennekõike on probleem just väiksemate ja vähem levinud keelte puhul. Sellest hoolimata on tegemist tehnoloogiaga, mis kindlasti hõlbustab puuetega inimeste arvutikasutust.

 

Viited:

1.      http://www.androidcentral.com/what-google-talk-back

2.      https://en.wikipedia.org/wiki/Speech_synthesis

3.      https://en.wikipedia.org/wiki/ESpeak

4.      http://espeak.sourceforge.net/

 

 

 

 

 

 

X - Häkkerid

Minu hinnangul üheks heaks IT-projekti näiteks, kus on edukalt kasutanud häkkerlikku mõtteviisi, on Mozilla Firefox. Tegemist on vaba tarkvaralise ja avatud lähtekoodiga veebilehitsejaga, mis töötab Windows, OS X ja Linux operatsioonisüsteemidel. Seda arendab mittetulunduslik organisatsioon Mozilla Foundation, tema tütarorganisatsioon Mozilla Corporation ja tuhanded vabatahtlikud.

 

Mozilla Firefoxi projektiga alustasid kolm meest - Dave Hyatt, Joe Hewitt ja Blake Ross 2002. aastal eksperimendi korras. Nad soovisid tõestada, et loodav veebibrauser vastab Netscape'i ärinõuetele, kelle käes oli suur osa kogu brauseriturust. Esialgu kandis projekt nime Phoenix, seejäel Firebird ja alates lõpuks Firefox. Firefox osutus väga populaarseks ennekõike tänu selle kiirusele, turvalisusele ja lisadele. Üheksa kuu jooksul peale selle väljalaskmist oli Firefoxi alla laetud 60 miljonil korral. Firefox on oma populaarsust aja jooksul pidevalt suurendanud ja 2015. aasta sügiseks kasutatavuselt teine brauser maailmas.

 

Steven Levy rõhutab häkkerieetikas kahte punkti – ligipääs arvutitele ja kõigele muule õpetlikule peaks olema totaalne ja piiramatu ning kogu info peaks olema vaba. Asjaolu, et Mozilla Firefox näol on tegemist vaba tarkvaraga ning ühise arendamise võimaldamine viitavad häkkerieetikas olulisel kohal olevale vabale infolevikule.

 

Mozilla kommuun juhindub oma tegevuses kindlastest põhimõtetest. Nad kutsuvad end tehnoloogidest, mõtlejatest ja arendajatest koosnevaks ülemaailmseks kogukonnaks, kes töötab ühiselt selle nimel, et hoida internetti elus ja ligipääsetavana selliselt, et inimesed üle maailma saaksid olla informeeritud kaastöötajad ja veebiloojad.  Sellist kogukondlikku tegevust võib pidada iseloomulikuks häkkerikogukonnale.

 

Loengukonspektis mainitakse, siis häkkerluses hinnatakse erinevaid tegevusi, mis aitavad ühist eesmärki saavutada – teisi häkkereid abistavate vahendite loomine, testimine, info avaldamine, juhendite kirjutamine, meililistide haldamine, tutvustamine, infomaterjalide kirjutamine jne. Ka Mozilla kommuun pakub igaühele selliseid võimalusi. Iga soovija võib valida valdkonna, kus ta soovib kaasa lüüa. Selleks võib olla programmeerimine, testimine, õpetamine, tõlkimine jms ehk hinnatud on kõik vabatahtlikud.

 

Eelpool toodust lähtuvalt võiks küll väita, et Mozilla Firefox on kindlasti üks näide IT-projektist, kust leiab häkkerikultuurile iseloomulikke jooni.

Viited:
1.      https://en.wikipedia.org/wiki/Firefox
2.      https://www.mozilla.org/et/
3.      https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/H%C3%A4kkerid  

IX - Tsensuur, privaatsus ja Internet

Mark Andrejevic kirjeldatud digiaedik on kontseptsioon interaktiivsest Interneti-maailmast, kus iga meie tegevus internetis jätab maha digitaalse jälje ning jõuab kuhugi, millest meil aimugi ei ole. Selle informatsiooni alusel luuakse omakorda uut informatsiooni. Võib öelda, et igaühe kohta meist on olemas nn isiklik veebiprofiil üha täieneva infoga meie tarbimisharjumuste, sotsiaalsete suhete, asukohtade jms osas. Küsimus täna pole enam niivõrd selles, millist informatsiooni meie kohta kogutakse, vaid kuidas seda kasutatakse, vahendatakse ja müüakse.

 

Ühelt poolt inimesed lekitavad enda kohta infot teadlikult, täites erinevaid vorme, tehes sotsiaalmeedias postitusi või laadides internetti üles endast pilte. Teiselt poolt tekib informatsioon kasutaja kohta läbi erinevate interaktiivsete tehnoloogiate. Kui inimene sirvib veebis erinevaid lehekülgi, siis seeläbi täieneb ka tema isiklik veebiprofiil üha detailsema infoga. Andrejevic toob üsnagi julge võrdlusena välja, et kui me osaleme interaktiivses digitaalses maailmas, siis me saame justkui erinevate ettevõtete laborirottideks, suuremahuliste ja kontrollitud eksperimentide subjektideks. Selliste eksperimentide eesmärk on avastada kasutajamustreid lähtudes kasutajate käitumisest, asukohtadest, demograafiliste näitajatest jms ning seeläbi kasutajaid paremini mõjutada ja nendega manipuleerida. Selliseid detailsed personaliseeritud andmeid kasutakse näiteks suunatud reklaami pakkumiseks, aga ka näiteks kasutaja andmete edasi müümiseks.

 

Ilmselt ei pane me kuigivõrd pahaks seda, et eBays tootekataloogide sirvimisel soovitatakse meile tooteid, millest me võiks potentsiaalselt huvitatud olla. Samas pole me kindlasti huvitaud sellest, et meie jaoks nähtamatu profiili küljes ripub info meie meditsiinilise seisundi kohta või ülevaade meie pangakonto toimingutest.

 

Digiaedik on samas ühiskonna arengu seisukohalt väga kasulik ja oluline. Arvestades seda kui palju tekib veebi igapäevaselt uut informatsiooni, on sealt sobiva ja vajaliku välja filtreerimine küllatki ajakulukas ja peadmurdev töö. Teades aga kasutaja soove ja vajadusi, on võimalik pakkuda talle paremaid ja sobivamaid tooteid/teenuseid. Veebis surfamine on tänu kasutaja profiili tundmisele märka kiirem ja efektiivsem.

 

Täna on aga väga suureks probleemiks kasutajate teadmatus ja kogenematus. Me ei tea, millist infot meie kohta ja mil eesmärgil kogutakse. Veelgi enam – väheste teadmistega kasutajad ei tea üldsegi, et tema kohta infot kogutakse ning seetõttu jagatakse internetis sellist infot, mis võib väga tugeval määral rikkuda tema privaatsusfääri ja põhiõiguseid.

 

On ilmselge, et lähiaastatel on inimeste kohta kogutud informatsiooni kontrollimine ja kasutamine veelgi suuremat hoogu saamas. Digiaedik kui selline on ühiskonna arengu seisukohalt oluline ja vajalik, kuid minu hinnangul peab aga siiski hakkama suuremat tähelepanu pöörama kasutaja kaasamisele tema andmete privaatsuse osas. Kasutajal peab olema  võimalus selgitada välja, millist infot tema kohta kogutakse ja mida sellega tehakse (sh ka see, kellele ja mil eesmärgil seda infot edasi müüakse). Seeläbi saab inimene langetada teadlikke otsuseid, kas üldse, mida ja mil määral ta ikkagi internetis teeb või tegemata jätab. 

 

Viited:
1. http://amsterdamlawforum.org/article/view/94/168