2004. aastal koostas tuntud arvamusliider ja õppejõud dr. Pekka Himanen Soome Parlamendile
aruande, mis räägib tänase globaalse infoühiskonna väljakutsetest ning pakub välja jätkusuutliku infoühiskonna arengu mudeli. Infoühiskonna all peab ta silmas suhtlemisel põhinevat
loomingulist ühiskonda, mis kohe kindlasti ei põhine pelgalt uutel tehnoloogilistel saavutustel.
Himanen toob oma kirjutises välja infoühiskonna arengut mõjutavad sotsiaalse arengu trendid: riikide
vaheline võistlus uute investeeringute ja kvalifitseeritud tööjõu pärast;
rutiinse tootmistegevuse koondumine odavatesse arengumaadesse, arenenud riikide spetsialiseerumine teadmistel põhinevale loomingulisele
tööle; rahvastiku vananemine; üha suurenev surve heaoluühiskonnale; kultuuri- ja biotööstuse
tähtuse suurenemine; sotsiaalsete lõhede suurenemine; pinged ja
ebastabiilsus ühiskonnas jne. Nimetatud trendid pole ka tänaseks, aastaks 2015, kadunud ja unustuste hõlma vajunud, vaid jätkuvalt aktuaalsed ja arutelu tekitavad.
Lähtudes geograafilisest perspektiivist nimetab Himanen kolm peamist infoühiskonna arengu mudelit:
- Silicon Valley mudel – keskendub puhtalt tehnoloogilisele ja majanduslikule arengule, sotsiaalne areng on jäetud tagaplaanile. Peamiseks probleemiks mudeli rakendamisel on kuritegevuse märgatav tõus.
- Singapuri mudel – keskendub maksude vähendamisele ja rahvusvaheliste ettevõtete meelitamisele, tootmine koondub üha odavamatesse piirkondadesse. Mudeli rakendamise peamisteks probleemideks on kohaliku kvalifitseeritud tööjõu ja innovaatilisuse vähenemine.
- Soome mudel – infoühiskonna ja heaoluühiskonna kombineeritud mudel. Erinevalt kahest eelmisest on tegemist passiivse mudeliga – inimesed hoiavad kinni olemasolevast heaoluühiskonnast ning seisavad ainult oma õiguste ja huvide eest, suureneb sotsiaalne kadedus. Inimeste passiivsus viib selleni, et heaolu tuleb hakata kärpima ja majanduse dünaamilisus hakkab kahanema.
Ma nõustun, et tehnoloogiline areng üksi iseseisvana ei saa olla jätkusuutlik ja jätkusuutlikkust saab tagada ainult terve ühiskonna arenguga. See kirjatükk annab küll tervikpildi ideaalse ühiskonna toimimisest, kuid ei anna konkreetseid samme, kuidas seda mudelit siiski rakendada. Otse loomulikult ei ole konkreetse tegevuskava koostamine ühe inimese pärusmaa. Soovitud eesmärkideni jõudmiseks on vaja terve ühiskond ümber korraldada, seejuures muuta riikide, organisatsioonide ja indiviidide mõttemudeleid, arusaamu ja käitumismalle. Omaette küsimus, kui realistlik see on.
Kindlasti tänaseks, aastaks 2015, oleme juba sammuke kirjatükis käsitletud idealistlikule ühiskonnamudelile lähemal, kui olime seda aastal 2004. Paljuski on see seotud suure tehnoloogilise innovatsiooniga erinevates eluvaldkondades. Samuti on väga suurel määral muutunud töökultuur, paljud ettevõtted võimaldavad oma töötajatele paindlikku tööaega, ühe enam räägitakse vaimse tervise rollist jms. Samuti on globaliseerumine iga päevaga üha suurenev tendents ja seda võib märgata igalpool enda ümber - turistid tänavatel, rahvusvahelised kollektiivid ettevõtetes jne. Teisalt pole erilisi arenguid seoses globaliseerumisega seotud tolerantsuse teemadel, nt kahesuunalise immigratsiooni ja kaupade vaba liikumise osas. Rutiinset tootmistegevust koondadatakse ikka vaesematesse riikidesse, kuid vaesemate riikide tööjõu sisse laskmine rikastesse riikidesse on siiski väga kontrollitud. Kaubandus on küll mingil määral ühtlustanud (erinevad koostöölepped ja -organisatsioonid), kuid jätkuvalt kaitstakse oma turge välismaise kaubanduse ja näiteks pole kuhugi kadunud ka riiklikud põllumajanduse subsiidiumid (mille Himanen soovitas ära kaotada). Seega antud mudeli valguses oleme paljuski tänasel hetkel veel lapsekingades.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Himaneni poolt kirja pandud kõigest ja kõigist hooliva ning jätkusuutliku ühiskonna arengu mudeli suund on väga idealistlikult üllas, kuid selle realiseerumine on väga küsitav. Eks aeg annab arutust.
